Soome sai normaalse jutuga peaministri, ootame tegusid

Kasinusrežiimi jätkamise valinud Soome on nagu paranev suitsetaja, kellele on plaaster peale pandud, et too enam sigareti järele ei küünitaks. Kõik sõltub nüüd patsiendi iseloomu tugevusest. Heal juhul ja tugeval juhtimisel õnnestubki Soomel loobuda oma sõltuvusest – pidevast palkade tõusust ja üle oma võimete elamisest. Kuid see nõuab tahtejõudu ja meikäläinen alles vaatab enda sisse, milliseks pingutuseks ta valmis on.

Soomel on vaja teovõimelist valitsust ja kui eelmine seda kindlasti ei olnud, siis uuel valitsusel on võimalik tegusid näidata.

On igatahes väga tervitatav, et Soome on teinud sammu parempoolsuse poole: nädalavahetusel aset leidnud parlamendivalimised võitis paremtsentristlik Keskerakond ning peaministriks saab ettevõtja taustaga Juha ­Sipilä, sotsid said lüüa. Veel enne koalitsiooni kokkupanemist on Soome uus peaminister rääkinud mitmest tõsisest reformist ja teatanud, et palga kasv peaks jääma nüüd vähemalt seisma. See viimane oleks Soome mõistes tohutu saavutus.

Võidavad mõlemad

Kursimuutusest saavad võita nii Soome kui ka Eesti. Soomes on küll maailma mõistes ja isegi Eestiga võrreldes tore elada, aga naabrite seis on tegelikult järjepanu halvemaks muutunud. Soomlaste palgad on kaua aega tõusnud tootlikkusest kiiremini – ka sügava kriisi ajal ei suutnud ametiühingute surve all olevad firmad palku isegi mitte külmutada, need muudkui jätkasid tõusu.

Selle tulemusel on nüüdseks ettevõtete investeeringud vähenenud ning tõusnud töötuse tase ja riigivõlg. Hinnanguliselt on Soomes ettevõttel palgakulud Rootsi või Saksamaa konkurentidest 15–20% suuremad. Soome probleem on aga olnud selles, et kõik teavad, milles on probleem, aga vaat tegutseda ei suudeta. Selle otsustamatuse taga on liiga palju konsensust ja kõigiga arvestamist, mis lõppude lõpuks ongi viinud Soome praegusesse seisu.

Sipilä on öelnud, et järgneva kümne aasta jooksul peaks tekkima 200 000 uut töökohta – ja seda just erasektorisse, samas kui riigiaparaat peaks muutuma väiksemaks. Selle eelduseks on loomulikult, et ettevõtetele muutub inimeste palkamine lihtsamaks ja tulusamaks. See meenutab ka Eestis käinud debatti tööjõumaksude üle, ning muidugi toetas ka Äripäev nende alandamist.

Eesti debati peegel

Eestil on põhjust igati loota, et Sipilä ja tema tulevane – loodetavasti eelmisest valitsusest väiksemaarvulisem – ministrite kaaskond suudab osagi reforme päriselt ellu viia. Põhjus on lihtne – Soome on koos Rootsiga meie tähtsaim kaubanduspartner ja meie majandused toimivad mitmes mõttes ühendatud anumatena.

Lootus, et Soome ettevõtted otsivad kodumaal raskustesse sattudes lohutust Eestisse kolimisest, läheb täide üksikjuhtudel. Pigem tellib tugev Soome meilt rohkem teenuseid ja ostab kaupa. Meie põhjanaabrite majanduse ärkamine oleks seda olulisem, et isegi Euroopa Liidu mõistes kasvab Soome aeglaselt.

Sipilä on normaalse jutuga mees. Ta ei ole lubanud kõigile eurokaupa paremat elu, nagu tegid meie erakonnad, vaid kümmet aastat rasket tööd Soome konkurentsivõime parandamise nimel. Ta ütles enne valimisi, et aeg on võtta poliitiline vastutus, isegi kui ta kaotab võimu.

Veel nentis Sipilä, et soomlased on apaatia kütkes ja neil oleks aeg minna tagasi loovuse seisu, kus nad olid paarkümmend aastat tagasi. Seegi debatt meenutab kangesti Eestis tekkinud tunnet, et meil puudub uuendusmeel ja suur idee. Kahekesi kõrvuti oleks lihtsam loov olla.